Valgus ja vari – uute võimaluste avastamine

„Kui värvid voolavad omatahtsi, siis on vahel vaja ka nähtamatut kätt, mis seab piirid ja jätab valgusele ruumi.“

Klaasijäljed kui mänguvahend

Esialgu katsetasin väiksemate klaaside ja pudelisuudega – need andsid ringikujulisi jälgi, millest sündisid lumememmede või klaaskuulide kontuurid. Ringe sai veiniga hajutada, lisada laike ja täiendada neid hiljem markeritega. See lihtne nipp avas uue võimaluse mängida korduvate kujundite ja sümbolitega.

Valged alad ja varjatud jooned

Peagi leidsin, et kaarti eelnevalt läbi mõeldes ja pinda teatud kohtades kaitstes on võimalik jätta alles valged detailid – jooned ja saarekesed, kuhu värv ei pääse. See muutis kogu protsessi. Vein ja muud vedelikud said küll vabalt voolata ja seguneda, kuid kaitstud alad jäid täiesti valgeks, justkui valguslaikudeks keset voolavat pinda.

Nii tekkis uus mänguruum valguse ja varju, kontrolli ja vabaduse vahel. Paberile sai lisada kihte ja laike, kartmata, et valguse allikad kaovad.

Markerid ja kuldsed rõhud

Sel perioodil hakkasin kasutama ka markereid. Eriti kuldne toon osutus sobivaks – see lisas töödele delikaatse helgi, mis paistis välja ainult teatud nurga alt. Markerid sobitusid hästi peente joonte ja detailide rõhutamiseks, andes vastukaalu värvide voolavale loomusele.

Ühel hetkel liitus veiniga kohv. Selle soe, sügavpruun toon tõi lillade ja punakate veinitoonide kõrvale kuldse ja maheda kontrasti. Kohv andis töödele stabiilsust ja soojust, justkui tasakaalustades veini ettearvamatut voolamist.

Kohvi ja veini kooslus täiendas värvipaletti – veini tugevamad toonid segunesid ootamatu pehmusega. Meeldis lasta veinil kuivada ja pritsida selle sisse kohvi, jälgides, kuidas need kihid omavahel reageerivad, kuidas lillakate toonide sisse tekkisid tumeda sõõriga pehmed pruunid varjundid.

Aga midagi jäi veel puudu – erksus, külmad helgid, värske koloriit. Nii algas minu teekond taimede ja teede maailma.