„Ma ei olnud enam ainult looja, vaid ka kuulaja – loodus ise maalis, mina vaid suunasin pintslit.“
Sinilille ootamatu muutumine õpetas , et ei tasu kohe maha kanda , mõistlik on vaadata ja jälgida. Samal ajal märkasin, et osa tõmmiseid kaotas oma värvi kiiresti – muutus halliks või tuhmiks paari tunniga. Teised, sageli marjadest tehtud tõmmised, tugevnesid aja jooksul ja muutusid ööpäevaga veelgi sügavamaks. See ettearvamatus tegi igast tööprotsessist kordumatu kogemuse – justkui hetkeline kingitus, mida ei saa korrata.
Katsetused ja segud
Pojengiõitest sain imeilusa lilla, mida teiste tõmmistega segades õnnestus mul muuta ka roheliseks. Aja jooksul hakkasin taimi koguma sihipärasemalt – metsast tõin kaselehti, sammalt, puukoori, aiast aga rododendronit, raudrohtu, piparmünti ja meelespead. Katsetasin ka ise segusid luua: näiteks saialill, hibiskus ja must tee andsid koos sügavpunase, mille sees helkis kuldne kuma.
Partnerid, mitte pelgalt materjal
Taimed ei olnud enam lihtsalt „tooraine“. Nad muutusid minu partneriteks, igaüks oma iseloomuga. Mõni oli kapriisne, mõni helde. Mõni jagas värvi kohe, mõni alles päevade pärast. Pigmente vaadates nägin neis elu – kuidas need kogunesid paberi lohkudesse, hajusid liimi servadesse või moodustasid kuivades ettearvamatuid varje ja mustreid.
Looduse käe all
Just selles juhuslikkuse ja teadlikkuse piiril sündis minu tehnika. Ma ei püüdnud enam kõike kontrollida – pigem kuulasin loodust. Värvid, taimed ja paber rääkisid omas keeles, mina ainult vastasin nende kutsele ja suunasin pintslit.
